Romaani peategelane, noor naine Lucca Montale, on loobunud paljutõotavast näitlejakarjäärist, sünnitanud oodatud lapse ja läinud elama oma kätega loodud metsaäärsesse majja. Ühel aprilliõhtul, teada saanud oma abikaasa truudusetusest, istub ta autorooli ja satub raskesse avariisse.
Haiglavoodis lamades teeb ta mõtterännakuid minevikku, kuulajaks tolle saatusliku öö valvearst, lahutatud mees, samasugune üksildane teeline.
Autor on võtnud lahata inimliku võime näha ja armastada ning toime tulla valuga, mida põhjustab lahkumine sellest, mille olemasolu tundub nii vankumatu ja puudumine korvamatu.