XV sajandi lõpu lõhestunud ja killustunud Itaalias, mida ähvardas välisvaenlane, kerkib justkui põranda alt kavaluse ja intriigide abil esile üks tegelane – Ludovico il Moro, karismaatiline ja kurikaval Milano hertsog.
Ta on märkimisväärselt andekas, suursuguse välimusega, teravmeelne ja tuleb ka kõige raskemate olukordadega toime – tema elu on seiklus. Suurepärase ja osava poliitikuna suudab ta sõlmida pidevalt uusi liite teiste Itaalia valitsejate, aga ka Lääne-Euroopa tollaste suurkujudega, mängides tulega mitmel rindel ning vahetades üleöö sõpru ja vaenlasi.
Moro-aegne Milano on kui lõputu tantsude, pidude, esitluste, etenduste, turniiride teater. See on Milano kuldaeg. Milano õukonda on koondunud tolleaegsed Itaalia suurimad muusikud, kunstnikud, arhitektid, teiste seas ka rahutu ning tulihingeline Leonardo da Vinci.