Üldiselt arvatakse, et kõnelevaid koeri maailmas pole. Samuti nagu ei ole olemas kõnelevaid hobuseid, leoparde, kanu ega ninasarvikuid.
Teadus tunneb vaid üht sellist juhtumit - kuulsat kõnelevat koera Olston-Mabubit. Ta kuulus tuntud doktor Karrabeliusele, kuid kus ta praegu asub, seda ei tea keegi. See lugu on puhas tõde. Ja see juhtus mitte eriti ammu väikeses ja kõrvalises Alam-Tarataiski linnakeses Borodaika jõe ääres.
Liigne oleks rääkida sellest, et Alam-Tarataiski linn polnud iial enne seda imetlusväärset sündmust kõnelevaid koeri näinud, ta polnud väikelinnana isegi tavaliste koerte poolest rikas. Linnas oli täpselt kuus koera, kusjuures üks neist mittetäielik. Tal oli ainult kolm jalga ja üks silm, ülejäänud oli ta kaotanud oma pika ja tormise elu jooksul. Kuid see ei seganud Tarataiski koertel erilised olemast.
Loomulikult tundsid linlased viimaseni kõiki kuut koera. Koerad kujutasid endast isegi Tarataiski tuntud uhkust. Eriti kütsid seda uhkust üles koeraomanikud ise, auahned ja ennastarmastavad inimesed. Seepärast arvasid kõik elanikud, et Tarataiski koerad on maailmas targimad.