Oma kolmandas värsikogus vahendab autor luulehetki tunnetuse ja nägemuse, teadvuse ja alateadvuse piirilt.

KUU
Veel pärast kära
hiline mesilane
Vastu õhtut end
tasa asutab teele
Tema mesi ei
lõpe enne kui sina
Unustad ära
vana ilusa keele