Kui Luukere Atul viimaks rannas puruigav hakkas, ajas ta end püsti, ringutas mõnusasti luude naksudes, raputas liivasõmerad maha ja suundus endale sõpra otsima. Mõistagi oli ta väga kaua üksi olnud; luukere elu on ses suhtes lausa talumatu. Tulgu mis tuleb, mõtles ta...
Ja põnevaid ning naljakaid seiklusi Luukere Atul koos sõbra Priiduga selles raamatus jätkub.