Ükski vene luuletaja enne Nekrassovit ei ole «madalat eluproosat» tõstnud säärasele luulekõrgusele. Tema realistlik luule sai alguse «naturaalsest koodist», mis nõudis, et kunst ja kirjandus oleksid »ühiskondlike küsimuste väljenduseks». Gogoli surma puhul kirjutatud luuletuses seab ta «leplikule lüürale» vastu sotsiaalseid pahesid paljastava «nuhtleva lüüra», kelle tunnustuseks on tabatud vaenlaste vihahüüded. Koos oma mõtteosalistega andis Nekrassov hävitava hoobi «puhta kunsti» positsioonidele. See hoop oli nii tugev, et isegi väga andekad aadlipoeedid oma mõju lugejatele kaotasid.
Nekrassovi luule temaatika on rikas, ta on kujutanud kõiki oma aja elunähtusi ja ühiskonnakihte, kuid tema luule peamiseks objektiks on siiski töö- ja talurahvas. Aadlikest kõneleb ta viha, ametnikest iroonia, rahakodanlusest põlgusega, aga kui südamlikult soojaks muutuvad ta värsid, kui ta kirjutab rahva elust.
August Sang

1857

Pealinnas sõnasõda kestab.
Ei kaunid kõned otsa saa.
Kuid igavesest rahust vestab
su avarus, oh Venemaa.
Vaid tuul käib uites külavahel,
kus on kui lõppematu ahel
tee ääres remmelgate read
ja väli hällib saaki kandes
ja nagu maale suudlust andes
on raskelt nõtku viljapead.


1850

KIRST
Läheb soldat. Kirstu tillukest
kannab mehikene kaenla all.
Karmest silmist hingeahastus
pisarad on välja toonud tal.
Aga kui veel elas lapsuke,
hingetäiega taat sajatas:
«Neetud värdjas, et sa kõngeksid!
Ainult ristiks oled, rajakas!»