«Maailmakirjanduse klassikasse kuuluva Puškini luulet on ju ka eesti keeles palju kordi välja antud. Seekord on eriti oluline aga see, et raamat sünnib keelepiire ületavas koostöös Puškini loomingu professionaalsete uurijate-teadlastega. Kindlasti võimaldab luulekogu juhtida tähelepanu tõlkijate Betti Alveri, August Sanga ja Märt Kullo filigraansele tööle ja vajadusele anda Puškini tämbreid taktitundeliselt edasi. Kirjanduslik tõlge on tõepoolest kunst,» kirjutab Laine Randjärv raamatu saatesõnas. Georgy Vasilevich jätkab: «Kordumatult oluliseks inimkogemuseks on emakeele hääl – rahvuskirjanduse ühtne ja mitmetahuline tekst. Eesti ja vene keele ilu, saanud kättesaadavaks poeedi kunsti ja tõlkija töö kaudu, ongi käesoleva väiksemahulise, ent kaaluka raamatu aines. Nii Venemaal kui Eestis mõistetakse Aleksandr Sergejevitš Puškini luulekunsti ka tõlketa. A. S. Puškini osaliselt kahes keeles avaldatud luuleraamat on paljude inimeste ühise töö, tähelepanu ja hoole tulem.»

Suure jao avaldatava kogumiku luuletustest kirjutas Puškin just Mihhailovskojes. Seal külastasid teda Tartu tudengid Nikolai Jazõkov ja Aleksei Wulf. Sealt vaiksest nurgakesest saatis poeet kirju Revelisse sõpradele Anton Delwigile ja Pjotr Vjazemskile. Raamat on varustatud mitmekülgsete kommentaaridega, mis avavad mõnegi luuletuse seosed Eestiga. Illustratsioonid Puškini joonistuste ja luuletustega pärinevad tema originaalkäsikirjadest, valiku tegi Mihhailovskoje Muuseumi loominguline kollektiiv.