Raamatu vabakutseline nimeta minategelane, kes tuleb lihtsast ja igavlevast Eesti kolkalinnast, peab aru enda puntrasse jooksva elu üle. Uute ideede otsinguil otsustab ta end maineka ülikoolilinna lavaluulelaudadel proovile panna. Inimsuhted põimuvad luulega ning taas selgub, et Eesti on väga väike ja iial ei või teada, kes kellega ühes koolis või lasteaias käinud on.

Paralleelselt minategelase saatusega kulgeb Sindi paisu juurest jääkülmast veest päästetud, ülessoojendatud, tagasi metsa lastud ja lõpuks kaduma jäänud noore hundi lugu. Kas samasugune lõpp ootab sümboolselt ees ka raamatu minategelast?