Toomas Hellat (1920–1987) oli vastuoluline isik – aastatel 1940-1944 erinevate riikide luureteenistuste palgal olnud tulihingeline eesti vabadusvõitleja, kes asus pärast kinnivõtmist koostööle nõukogude julgeolekuga. Sellest endistele võitluskaaslastele mõistetamatust sammust hoolimata ei saavutanud ta elu lõpuni ka KGB-poolset usaldust.

Hellat oli alustanud oma karjääri Soome luurajana Eestis 1940.–1941. aasta talvel, saanud ettevalmistuse Soomes Söko luurekursustel ja hiljem Saksa Abwehri kursustel, osalenud dessantgrupi «Erna» ja luuregruppide «Haukka» ja «Tümmler» tegevuses. Ta oli üks neist juhtivatest rahvusliku vastupanuliikumise tegelastest, kes jäi 1944. aasta septembris Eestisse maha ja pärast mõnekuist lindprii-elu langes detsembri alguses nõukogude julgeoleku kätte. Kuigi selle raamatu tekst on kirja pandud Toomas Hellati elu ja tegevuse «puhtsüdamliku ülestunnistusena» KGB-le, on see teisest küljest kui Hellati pöördumine tulevaste põlvede poole sooviga jäädvustada ja põhjendada oma tegusid nii enne kui pärast agent Haaklaks saamist.