170 aasta eest oli kõik hoopis teisiti kui praegu. Telefon oli veel välja mõtlemata ja inimesed kirjutasid üksteisele ilusa käekirjaga pikki kirju. Lastele pandi Saksa nimesid ja üldse püüti sakslaste moodi välja näha.

Siis sündis aga väikeses Vändra alevikus üks terane tüdruk, kes sai nimeks Lydia. Tema kodu oli läbinisti saksa keelne, aga Lydia tahtis äkki hoopis eestlane olla. Kuulsaks luuletajaks kavatses ta samuti hakata. Temast saigi kuulus luuletaja. Koidulaulikuks ja Emajõe ööbikuks hakkas Eestimaa rahvas teda kutsuma. Lydia oli ka meie rahva eestlasteks sirgumise vahetu pealtnägija. Õpetatud inimesed ütlevad, et ta aitas sellele kohe kõvasti kaasa. See raamat kõnelebki sellest, kuidas see kõik kord oli.

Raamat on sobilik lugejale, kelle vanus jääb kuue ja 100 eluaasta vahele.