Martin Paani «Läkitus Egiptusesse», on samavõrd metakultuurne kui «Väike prints» või «Roosiromaan» (mõlemale tundub Paan ka vihjavat).
Enim on tekst aga hoopis kui Schroedingeri kass – kujuteldav kiisu testkambris, mille elu-surma vahelist tasakaalu on kambri ja kiisu tajuja paratamatult määratud ühe või teise totaalsuse suunas häirima. Mis kassiga juhtub, kummale poole ta teadvusest satub, on küllap täiesti juhuslik, kuid määrab ära tajuja kogu edasise enesetunnetuse ja suhte teadvusesse.
Illusioon, et kõik on hoomatav siin ja praegu, tugitoolis kamina ees, võib olla tõelise süvakaemuse eeltingimus. Või ka lõpliku tuimastumise eeltingimus. Toda kahelisust ära tundes on lugeja aga taas Schroedingeri kassiga silmitsi.
Kui mult küsitakse viimase kümne või paarikümne aasta olulisimat eesti teost, siis nimetan ikkagi esimesena «Läkitust Egiptusesse». Isegi eespool Unduski, Kõivu, Kaplinski, Krossi ja Kareva teoseid. Riskin ma nii oma credibility'ga? Hää on.
Berk Vaher, kriitik (Arter, 01.08.2000)