Mu venna nimi on Joonas, minu nimi on Maria ja meie väikeõe nimi on Lota. Lota on kõigest natuke üle kolme aasta vana. Isa räägib ikka, et enne kui siia majja lapsi sigines, olnud siin päris rahulik elu. Aga pärast seda algas tõeline möll. Seepärast hüüabki isa Joonast Suurmürtsuks. Mind kutsub ta Väikemürtsuks. Lotat kutsub isa Pisikisaks, ma ei teagi, miks nõnda.

Me elame ühes kollases majas tänava ääres, mille nimi on Pottsepa tänav. «Võib-olla elasid siin tänaval vanasti tõepoolest pottsepad,» ütleb isa, «aga praegu elavad siin ainult lärmisepad. Ma arvan, et võtame õige ja nimetame selle ümber Lärmisepa tänavaks.»