Idamaised rajad viivad sellistele teadvuse tasanditele, mis jäävad ratsionaalse mõtlemise piiridest väljapoole. avastades ida õpetusi, tutvume teadvuse peenemate ja hapramate tasanditega, mis on sama reaalsed kui meile juba tuttavad tasandid. Suurem osa õpitavast nõuab enamat filosoofilist tähelepanu, sellega kaasneb tegu – traditsioonilised õpetused hõlmavad eriomaseid praktikaid, mis annavad õpetatavast vahetu kogemuse. Me õpime tehnikaid meele rahustamiseks, vaikuse ja sisehääle kuulamiseks, inspiratsiooni kogumiseks ning mõistmiseks, kui sügav tähendus on hinge vajaduste ärakuulamisel ja arvestamisel.
Nende praktikatega tegelemine viib meid mõõtmatuse tunnetamiseni. Me õpime lõhkuma müüre, mis jagavad elu heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Laskem neil minna, me võidame sellest. Teadmishimu kõrvaleheitmine võib kinkida meelerahu. Keegi on kunagi öelnud: «Müstik teab, mida on võimalik teada, ning jätab ülejäänu imestamiseks ja üllatumiseks.» Iga inimese sisimas on salapaik, mis jääb väljapoole määratletut. See on ida müstitsismi suur and, et ta aitab meis seda paika harida ja sisemist rahu saavutada.
Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja lõpplahendust otsima. Idamaine rada õpetab sellest vajadusest loobuma ning jääma vaatlejaks. Meid on kasvatatud usus, et aeg on lineaarne, kõigel on algus ja lõpp. Tutvudes idamaise eluvaatega, puutume kokku tsüklilise ajaarvamise ajatusega ning õpetustega taaskehastumisest ja taassünnist.
Lääne kultuuriruumis üles kasvades oleme harjunud uskuma, et igale küsimusele on olemas õige vastus. See omakorda paneb uskuma, et kõik on kas hea või halb, õige või vale, püha või patune. Neist uskumustest kerkivad müürid, mis ahendavad vaadet. Esmane ja kõige tähtsam on osata olla vaatleja.

David Pondi huvitavad kogu maailma müstilised traditsioonid. Ta on tegutsenud astroloogina, töötanud joogaõpetajana ja juhtinud giidina vaimseid matkasid pühapaikadesse.