Ehkki Läänemaa on üks suurema uuritud kalmete arvuga piirkondi Eestis, puudus seni nende ehitust, levikut, matmiskombestikku ning leiumaterjali analüüsiv terviklik käsitlus. Käesoleva monograafia põhieesmärgiks ongi see lünk täita. Kõige vähem teati siiani, millistesse kalmetesse ja kuidas maeti 7.-10. sajandil ning kus ja kuidas toimus surnute põletamine? Neisse küsimustesse võimalikult suure selguse toomine on olnud autori üks peaülesandeid.
Territoriaalselt piirdub uurimistöö esijoones tänapäeva Läänemaaga. Omal ajal samuti Läänemaa koosseisu kuulunud Märjamaa, Vigala ja Mihkli kihelkonnad on arheoloogiliselt veel nõrgalt uuritud ning väljaselgitatud ja eriti kaevatud kalmete hulk on käesolevas monograafias käsitletud piirkonnaga võrreldes tühine.