Hein vajub nende peale ning soojendab veidi. Meister on lõpetanud, naise haav üles tursunud ning rapsakalt oma riistapuuga tõmmeldes annab Michael teada sellest, et soovib jälle tagasi tõmbuda omaenese tühja kehasse. Juba on ta selle naise jaoks muutunud poodiumiks, millelet alla too hakkab rääkima oma igatsustest ja mehe soonilisest ülakehast. Nii saadakse ilma end pesuväel pildistada ja raamaida laskmata hästisisustatud toa keskpunktiks. See noormees on oma tööga loonud kogu hiilguse ümberringi, ka selle valge võbiseva laihamäestiku, mis tema ees laiub ja millele ta nagu tubli õhtupäike on puna näkku maalinud. Ta on naise rendile võtnud ning tohib naise poolest alati, kui vaid soovi on, tema kleidialuste voltide kallale asuda. Gerti katab Michaeli villpehmete suudlustega. Varsti pöördub ta tagasi koju isandakese juurde, kel ka on omad väärtused. Süüdatud põrandale tahame alati tagasi pöörduda ning lahti rebida oma kingituspaki paberi, mille alla oleme ammutuntu uue pähe peitnud. Meie langev täht ei õpeta meile aga midagi.
