«Võib-olla pärisin just emalt vastupandamatu pagemisiha, mille tõttu hülgan kõik iga kord, kui end vangistatuna tunnen,» võtab Meriem oma elutee kokku. Esimest korda põgenes Meriem kõigest üheteistkümneaastasena isa juurest. Pärast kloostrikooli sulges abielu vägivaldse ja väärastunud mehega ta traditsioonilise perekonna rüppe. Ligi viisteist aastat elas Meriem järgmise abikaasaga Iraagis, kust ebaõnnestunud abielu teda taas lastega põgenema sundis. Lõpuks õnnestus neil Prantsusmaale pääseda. «Lõputu põgenemine» on autobiograafiline lugu naisest, kes otsib inimväärset elu.