Vene-tsaaririigi maailmasõja-eelse bürokraatia hallides ridades oli krahv Sergei Witte kahtlemata üks omapärasemaid ja ilmekamaid kujusid.
Ta ei kuulunud tavalisse kõrgemasse bürokraatiakihti ega tsaari ümbritsevasse õukonna-aadlisse, vaid põlvnes tähtsusetu, pealegi mitte-vene algupäraga provintsiaadliku perekonnast ja alustas oma karjääri lihtsa raudteeametnikuna. Tänu oma erakordseile organisatoorseile võimeile, selgele praktilisele mõistusele ja silmapaistvale kohastumisoskusele tõusis ta, kasutades nii otseseid kui kaudseidki teid, ruttu ja kindlalt bürokraatliku hierarhia redelil.
Oma poliitilisilt vaateilt oli Witte järjekindel ja veendunud monarhist.
Witte tegevus rahaministrina moodustab terve omapärase ajajärgu Vene uusimas majanduslikus arengus. Püüdes absoluutse monarhia raames kujundada mingit riigikapitalismiga sarnanevat majanduspoliitilist süsteemi, äratas Witte vene töösturi senisest unisest roidumusest, virgutas kodanlikkude kihtide äritsevat algatusvaimu ja andis sellega Vene suurtööstuse arenemisele tugeva tõuke.
Witte memuaarides kajastub kujukalt ta viimaste eluaastate meelekibedus, mis teda alatasa viib mürgistele märkustele nii tsaar Nikolai II kui ka ta lähema ümbruskonna kohta.
P. Tarvel