Iidne Narva on täielikult hävinud, pühitud maa pealt koos oma endise elanikkonnaga. Sundevakuatsioon viis narvalased mööda Eestit laiali, linn aga muudeti varemeiks ning needki hävitati uute elanike poolt, et ei jääks ühtegi mälestust kunagisest kaunist ja sõbralikust linnast. Narva on teiste II maailmasõjas totaalselt hävitatud linnade hulgas üks kõige traagilisema saatusega linn.
Kui 1947. a. oli riikliku kaitse alla võetavate objektide loetelus kokku 57 nimetust, neist paarkümmend täiesti taastamiskõlblikku, siis 1963. aastal oli neist alles jäänud vaid 4 objekti. Kõik ülejäänud olid tollaste linnajuhtide korraldusel buldooseriga maha tehtud.
Vanu narvalasi oma linna taaastama ei lastud, tänapäeval ei ole neid linnas enam kui 4%. Kui tulnukad olid kümnete kaupa majad asustanud, muutus iidne Narva oma kuju ja sisu poolest tavaliseks sise-Venemaa provintsilinnaks.
Käesoleva kogumiku eesmärgiks ongi endiste narvalaste mälestuste põhjal taastada ning tulevastele põlvedele säilitada iidse linna kunagine pale, tema omapära ja olemus. Kuna teose alusmaterjaliks on vananarvalaste ehedad mälestused, siis pole siin ühtset stiili, vaid on säilinud iga jutustaja omapära.