Kõpp oli üks suurtest eestlastest, kes alates 19. sajandi viimasest kümnendist mõjutasid ligi viiekümne aasta jooksul Eesti elu, panid aluse meie omariiklusele ja pidid nägema ka selle hävingut. Eesti aja- ja kultuuriloo ühe parima tundja avarapilgulise ja mõistva suhtumisega kirjutatud ning paguluses Rootsis ilmunud kultuuriloolise kallakuga mälestustes «Mälestuste radadel» (I–IV, 1953–1987) jõuab autor meenutustega lapsepõlvest 20. sajandi teise kümnendi lõppu, Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja aega.

Eesti luteri kiriku juht ja Tartu ülikooli rektor, usuteadlane ja ajaloolane Johan Kõpp sündis 9. novembril 1874 Viljandimaal Holdre vallas kutsari pojana.

Kõpp õppis Valga koolides ja Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1906 Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja kauaaegne vilistlaskogu esimees. Ta kuulus ajalehe Postimees toimetusse, oli Pärnu gümnaasiumide usu- ja eesti keele õpetaja ning pikemat aega Laiuse kiriku õpetaja. Kõpp võis tegeliku usuteaduse professorina aastast 1916 esimesena Tartu ülikoolis õpetada eesti keeles, oli 1919–1939 sama aine professor, usuteaduskonna organiseerija ja dekaan, 1923–1928 ülikooli prorektor ja 1928–1937 rektor, ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1939–1944 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop. Kõpp põgenes 1944. a septembris Rootsi, kus tegutses edasi piiskopi ja 1957. aastani peapiiskopina.

Ta kuulus Kristliku Rahvaerakonna nimekirjas Asutavasse Kogusse ja andis mh lõpliku kuju Eesti iseseisvuse manifestile ning oli 1939–1940 Riiginõukogu liige. Kõpul on olnud suur osa luteri kiriku töö korraldamisel vaba rahvakiriku aate järgi ja Tartu ülikooli rahvusülikooliks kujundamisel. Ta oli kodumaal juhtivalt tegev väga paljudes organisatsioonides. Tartu ülikool valis ta 1934 oma audoktoriks. Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.