Surmaga silmitsi seistes mõistsin, et ükski müüt teise ilma minemise kohta ei ole tõene. Ei olnud valgust tunneli lõpus. Elu ei jooksnud mu silme eest läbi. Mõistsin ainult üht, nimelt seda, kui väga tahtsin elada. Ma kolisin New Yorki kuu aja eest, et saada parimaks ajakirjanikuks, keda maailm oli kunagi näinud. Et leida lood, mida polnud veel räägitud. Ja siin ma nüüd olin – Henry Parker, kahekümne nelja aastane, ühe kuuli kaugusel surmast. Ma ei suuda joosta. Viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul oleme Amandaga ainult jooksnud. Ma olen väsinud. Väsinud tõe koormat kandmast ja võimetusest seda kellelegi rääkida. Viie minuti eest olin arvanud, et mul on kõik selge. Teadsin, et mõlemad mehed –üks FBI agent ja teine palgamõrtsukas – tahtsid mu surma, kuid erinevatel põhjustel. Kui suren täna, sureb homme veel rohkem inimesi.