Georges Duhamel (1884-1966) oli elukutselt arst. Kirjanduslikku tegevust alustas ta luuletajana, siirdus aga hiljem romaani alale.
Duhamel võttis arstina osa Esimesest maailmasõjast. Sõjamuljete põhjal kirjutas ta «Märtrite elu» (1917), mis tema nime Prantsusmaal kohe tuttavaks tegi. Niihästi see novellikogu kui ka sellele järgnenud samalaadiline «Tsivilisatsioon» (1918), mis autorile tõi Goncourt'i auhinna, püüab kirjeldada sõjas kannatava üksikinimese piinu, suure nimetu massi tillukeste osakeste vaevu. Sügava kaasaelamisega näitab eriti «Märtrite elu» just «väikese venna», maalt adra tagant või linnast töökojast toodud lihtsameelse sõdurirõivasse pandud ja relva käsitsema õpetatud kehviku vintsutusi. Seda raamatut võiks nimetada elavaks mälestusmärgiks Tundmata Sõdurile, - inimesele, kellelt sõda on võtnud nime, et teha temast number.
M. Sillaots