Mõtlemiseks polnud aega, tuli tegutseda. Roosirohi heitis oma paki kõrvale, krabas vöölt luunoa ja lennutas end varese suunas. Kui ta kaksiratsi linnu selga maandus, tõusis sulgedest tolmupilv ning roiskumise ja kuivanud vere lehk panid ta pea ringi käima. Roosirohu põlved libisesid varese sulgedel ning ta pudenes maha, enne kui vaenlast lüüagi jõudis. Aga ta maandus jalgadele ja kui Vana Tõugupuu talle vastu astumiseks tiivad tõstis, oli Roosirohi valmis.

«Mässavad haldjad» algab köitva lasteloona isemeelsest haldjatüdrukust, kogub siis kiiresti hoogu ning lehekülg leheküljelt lisandub lugejat paeluvaid saladusi ning lisakihte. See raamat räägib kunstist, loomingulisusest ning ilu väärtusest meie elus. See räägib vaprusest - füüsilisest vaprusest, hingelisest vaprusest ja sellest, kust leida jõudu mitte saatusele alistuda. Ning mõistagi ei pääse «Mässavad haldjad» mööda ka armastusest. Eelkõige on see seikluslik lugu noorusest. Raamat ühe väga ehtsalt ja elusalt mõjuva teismelise haldja võitlusest oma vabaduse nimel; lugu noore olevuse vajadusest näha ning mõtestada maailma, mis teda ümbritseb.