Härra Henry Dashwood on rõõmsa ja optimistliku loomuga mees, kel on põhjust loota, et tal on veel palju häid eluaastaid ees. Kui härra Dashwood siiski ootamatult siit ilmast lahkub, pärandub kogu tema vara ainsale pojale esimesest abielust. Naine ja tütred teisest abielust on aga sunnitud oma kodust lahkuma ning peavad lootma armetule sissetulekule ja sugulaste südameheadusele. Ühiskonnas, kus on esmatähtsad raha ning positsioon, ei ole Dashwoodi õdedel ei suurt kaasavara ega häid sidemeid. Uue elukorraldusega kohanedes peavad kaks vastandlikku õde, vaoshoitud Elinor ja tormakas Marianne, leidma tasakaalupunkti ühiskondlike ootuste ja isikliku vabaduse vahel.

Jane Austeni (1775-1817) romaanis «Mõistus ja tunded» («Sense and Sensibility» 1811) põrkub viisakas kombekus, mis eeldab vaoshoitust ja teistega arvestamist, kokku tunnete kultusega, mis soosib heasoovlikkuse sildi all spontaanset emotsionaalsust. Kahte vastandliku ideoloogiat – valgustusaja ratsionaalsust ning 18.saj tundekultust – tutvustab lugejale järelsõnas lähemalt inglise keele ja kirjanduse doktor Pilvi Rajamäe. Hämmastavalt pole teema kaotanud aktuaalsust ka enam kui 200 aastat pärast romaani ilmumist.