Hope teadis Viljapuuaiamajast ainult oma kadunud ema lugudest. Seetõttu, saabudes ühel ööl koos kümneaastase tütrega perekonna maavaldusesse Põhja-Michiganis ja varjates kohutavat saladust, ei ole ta kindel, kas tädi, keda ta pole kunagi näinud, võtab ta vastu või ajab püssi ähvardusel minema.
Hopeʼi tädi Peg on kogu elu elanud Viljapuuaiamajas, ehkki maavaldusel on olnud paremaid aegu. Ta on nõus Hopeʼile pelgupaika andma, vastutasuks peab Hope aitama kirsse korjata – Hope pole seda küll varem kunagi teinud, kuid tal pole valikut. Kui Hope töötab kirsiaias koos tädi, tütre ja ühe lahke mehega, keda tal on üha raskem eirata, hakkab uus elu ilmet võtma. Kuid minevikueksimused ei ole kunagi kaugel ja varsti peavad naised võitlema kõvemini kui kunagi varem oma perekonna juurte ja üksteise pärast.
