Noor naine vaatas pingsalt pimedusse. Aeglaselt harjusid Melissa silmad sellega ja ta hakkas eristama mööbli kontuure. Varbkardin akna ees ei olnud täielikult suletud ja kitsas valgustriip langes otse magamistoa uksele. Kaks tumedat kogu, kes tundusid naisele hiigelsuurtena, hiilisid ruumi sisse. See on luupainaja, Melissa, ainult luupainaja, püüdis ta enesele sisendada. Ärka üles, sa näed und! Ärka üles! Miks ei suutnud ta ennast liigutada? Miks lamas ta nagu kinninaelutatult voodis? Naine tahtis karjuda, aga ühtegi heli ei tulnud üle tema huulte. Ärka üles! Ja siis teadis ta järsku, et see ei saanud unenägu olla. Ta polnud enam magamistoas üksi. Kaks meest astusid tema voodi juurde...
