Kultuurilis-ajaloolise psühholoogiakoolkonna rajajat Lev Võgotskit(1896–1934) on peetud psühholoogia Mozartiks. Tema teeneks loetakse kultuuripsühholoogiale ja teistele humanitaarteadustele uue inimesepildi ja seletusprintsiibi loomist.

Võgotski rikka ja mitmekesise elutöö (psühholoogia kõrval tegeles teedrajavalt ka defektoloogia, pedoloogia, humanitaarteaduste metodoloogiaga, oma eelkäijaks peavad teda ka semiootikud ja psühholingvistid) peamiseks uurimisalaks oli lapse mõtlemise ja kõne areng.

«Mõtlemine ja kõne», mis ilmus juba peale autori surma 1934. aastal, koondab endasse Võgotski mõned erinevad eessõnad Lääne psühholoogiakirjanduse tõlgetele, koguteostes ja ajakirjades ilmunud artiklid, lõpetuseks ka varem ilmumata tekste. Need on žanrilt erinevad, kirjutatud osalt eri aegadel, praeguseks on paljuski muutunud kasutatud terminite sisu. Lisaks oli autor raamatu viimistlemisperioodil juba parandamatult haige. Seetõttu raamatu terviklikkus kannatab ning annab hulgaliselt tõlgendusvõimalusi. Käesoleva väljaande aluseks on võetud esmatrükk, mis on loodetavasti hilisematega võrreldes vähem tsenseeritud ja autentsem.