«Mulle palun klaas kuuma piima!» Umbes niisuguseid soove tuleb mul siin viis päeva järjest naeratades ära kuulata ja siis kohe sellesama naeratuse kustumise valguses ka ellu viia. Niisama pikalt, ilma et mind töö juures oodataks, saab kodus askeldada. See kõik polegi võibolla nii põrgulikult huvitav, nagu suurem osa inimesi julgevad nooruses elult oodata. Minu elukutse ei nõua tegijatelt mingeid erilisi oskusi.
Rahulolu, mida see naeratusematkimine vähemalt andnud on, tuleb koos lõpliku kohanemisega. Minu enda arvates olen ma sellega hakkama saanud.
Käitumisõpikuis viisakuseks nimetatud ettekirjutuste tasemel kindlasti.
Tihti on siiatulnutel ilme, nagu tahaksid nad unustada seotust mingite juuraterminitega väljaütlematu, aga kõikidele sündimisega pealepandud kuritööga. Arvatavasti jätkub minu naiselikult uudishimult jõudu ammutavat kaubanduslikku tähelepanu ikka parasjagu niikauaks, kui siia külmletti mitte ainult vaatamiseks asetatud võileibade, salatite ja nende kõrvale hästisobivate jookide soovijateni ulatamiseks tarvis läheb. Seda müüjanaeratust võib ju osalt isegi mõningase visadusega peegli ees harjutamise tulemusena võtta, kuigi mulle meeldib endale sisendada, et natukenegi tundlikum külastaja näeb selles minu loomulikku andekust. Siin käib muidugi igasuguseid. Nagu hiljuti ühel pärastlõunal.
Siis tõusis ennast üle igasuguse piiri ümmarguseks puukinud mees keset päeva laua tagant rohkem kui vaja kolistades püsti, astus minu juurde – kahvel käes nagu korvamatu ebaõigluse sümbol – ja küsis nii valjusti, et siit rohkem kui viie kilomeetri taha jääva vanadekodu poolkurt sanitar kuulma pidi: «Miks ma siin teie asutuses pesemata asjaga sööma pean? Ma tulin siia, et kultuurselt, hm, aega veetes einestada, aga nüüd, palun väga!»
