Kõik saab alguse päevikulehtedest, mis on täidetud kirjaviisis, mida vähesed valdavad – sütterlini kirjas. Kui leitakse veel lehekülgi, on kollektsionäärid valmis palju maksma.

Kolmas Reich ja Hitler pole Johannale kunagi huvi pakkunud. Tuttavate meelitusel asub ta siiski Eva Brauni rolli. See on kerge, sest ega härra Soe kallimatki poliitika huvitanud. Eva tahtis ainult saada filmitäheks ja olümpiavõitjaks. Kõik on autentne, nii tint kui päevaraamatud. Ainult nende sisu üle pole kokku lepitud. Päevikuid müütavate tuttavate ehmatuseks on Hitler esimeses sissekandes naeruväärne ja Eva – kas ta on naiivne või jultunud? Üllataval kombel on päeviku ostnud kollektsionäär lummatud: just nii! Peagi ei tea Johanna enam isegi, kes talle peeglist vastu vaatab.

Jari Järvelä (1966) on varemgi kirjutanud tuntud meeste varju jäänud naistest. Tema romaan „Aino A.“, mis räägib Alvar Aalto esimesest abikaasast Ainost, on ilmunud ka eesti keeles (2023). Sedapuhku on ta romaani tegelane pisut teist laadi, kuna Eva Braun on järeltulevatele põlvedele olnud suur mõistatus. Säilinud 22 päevikulehekülje, fotode, kitsasfilmikatkendite ja väheste kaasaegsete ülestähenduste põhjal loob Järvelä elavaloomulise portree naisest, kes suhtub oma armastatusse südamliku sarkasmiga.

Mina olen Eva Braun. Ja tahan üksnes armastust. Kuulete? Üksnes armastust!
PS. Ja olümpiamängudel kuldmedalit.
PPS. Ja filmitäheks Hollywoodi.