Kes ei oleks rängas pohmellis tõemeeli vandunud: ma enam ei joo! Ausõna, mitte iialgi! Kuni järgmise korrani …
Selle raamatu kangelased on inimesed meie kõrvalt, kes võitlevad vapralt kehvade geenide, viinakuradi ja iseendaga. Nad on oma nahal järele proovinud erinevaid võimalusi: sensitiivi seansse, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli.
Mis siis lõppude lõpuks aitab?
Sellest raamatust võid leida abi.
***
«Ma ei saanud aru, milles asi on – ma olen pohmelliga poolsurnud, kardan ära surra, saan terveks ja siis hakkab seesama jama uuesti otsast pihta.»
«Poolunes olen näinud iseennast ja ümberringi toimumas asju, mida tegelikult ei ole. See on košmaar. See on päris põrgu!»
«Mida eestlane teeb, kui tal ei ole vaja tööd teha? Joob. Seal jõid kõik. Midagi targemat ei olnud teha.»
«Mõned inimesed elavad selleks, et olla kained. Meie mehega oleme kained selleks, et elada.»
«Noore naisena mõtlesin, et kui tuleb prints valgel hobusel, küll ma siis alles muutuksin. Aga miks peaks üks prints tahtma niisugust kriisis olevat joovat naist, seda küsimust ma endale ei esitanud.»
«Ma kartsin isegi mõnekümne meetri kaugusele viinapoodi minna, sest selleks pidi kõndima üle laia sõidutee. Kartsin, et äkki vajun keset sõiduteed kokku ja mul tekib hoog.»
«Lapsed alati ütlesid, ema, ära joo, aga minul oli ükskõik.»
«Mängisin sensitiiviga kaasa, et sugulased maha rahuneksid, et oi, kui vägev ja küll alles mõjub. Tegelikult ei tundnud ma mitte midagi.»
«Ema pani mind luku taha. Sidusin paar voodilina kokku ja laskusin aknast alla.»
«Inimesele, kes on elus olnud palju purjus, on kaine olemine omamoodi mõnuaine.»
