Me elame täna harjumatult võõras olukorras, eriolukorras, kus riigipiirid sulguvad, inimeste liikumine on piiratud, kaitsvaks üksnes koduseinad. Anna Haava valikkogu «Ma lähen üle nõmme» sisaldab tema mõtteid, luulet ja jutte ning pakub lugemisel vaikset ja rahustavat mõtiskelu, viib minema kartused ja üksildustunde.

«Pimedal ajal maa ohtlikul ristteel on Anna Haava laulnud kandlel, hoiatades ja juhtides rändajaid, sünnitanud ilurõkke nukrate südametes,» kirjutas arst ja kirjamees Juhan Luiga sada aastat tagasi. Ja lisas, et Haava looming oma inimesi armastava sisuga on tervendav ja kindlustunnet pakkuv. Sellest kõneleb ka Anna Haava enda mõte, täna nii päevakohane: «Üksmeel naeratab, kui torm ja tuuled üle tema pää käivad. Sest kõik, keda üksmeel ühendanud, saavad kangelaseks.» (Anna Haava. «Peotäis tõtt», 1900.)

ANNA HAAVA (15. X 1864 Haavakivi talu, Pala v.–13. III 1957 Tartu), eesti kirjandusklassik, elas oma 92 eluaasta jooksul läbi paljusid aegu Esimesest ilmasõjast peale. Ta nägi Vabariigi sündi, Vabadussõda, Teist maailmasõda... Ta elas üle mitmeid möödunud sajandil maailma laastanud hirmsaid taude, oli vahepeal ise haige, oli haiglas, tervenedes aga ikka ja jälle kirjutas, kirjutas... Anna Haavas püsis kõikidel aegadel tulevikku suunatud lootus, et luuletaja looming, luulelaul elab üle maise elu, on igavikuline.

Väike Anna kasvas üles ilusa looduse keskel, lapsepõlvekodu mälestused kajastuvad hiljem sageli ta luules ja jutustustes. Tema luulepärand ulatub ligi 700 luuletuseni, millest üle kahesaja on viisistatud. Anna Haava on rahva laulik. Mitmed ta luuletused on jõudnud laulupidude kavasse, nagu «Me oleme põhjamaa lapsed», «Ei saa mitte vaiki olla», «Kui sa tuled, too mull' lilli», «Meie» jpt. Haava luulet kannab armastuseigatsus, mis on kirglik, sest on ehtne, ja õrn, sest on diskreetne. Aga siin on ka teravat pilget, tulisust ja jõudu.


Mõtteid kogumikust «Peotäis tõtt», mis ilmuvad ka käesolevasvalikkogus:

Kes terveks tahab jääda või saada, ei see tohi muretseda.
Kes kerge on kõike asja järele kiitma, ära seda endale sõbraks vali.
Meie vead on meie vaenlased, ja meie sõbrad on mõnikord meie vead.
Missuguste prillide läbi meie maailma vaatleme, niisugune ta meile on.
Inimest teeb tema tahtmine suureks ja väikseks.


Katkend jutustusest «Miks Ludvi Puusepp naist ei võtnud»:

«... Aga ma ei tahaks uskuda, et vanapoiss oma kosjanõu tõesti ka läbi viib – temal jäävad need rattad vist küll kinni; ja ma ei saa aru, mis häda Mariel just temale oleks minna – tal teisigi! ...»«Noh, Puusepp tubli mees!»«Tubli! – kui tubli, siis peaks ometi mehel ka kuraasi olema tüdrukult otsekoheselt küsida, et kas tuled mulle või ei? Armastuselaulusid Puusepp ometi teha ei mõista! Ma kuulsin nüüd tüki aja eest küll poole kõrvaga – seistes säälsamas lähedal – kuidas ta oma kosjakõnet üürgas ja sohu läks ... Mina Marie asemel oleksin temale selle pääle ... Paras talle! – Marie läks ära Sepa-Taaniga tantsima. – See oleks Mariele ka vast ette mees.»«Mis sul selle Puusepa vastu on?»«Mitte midagi ei ole! Ma ütlesin ju, mis on: kui mees naist tahab võtta, siis peab tema seda ometi oma tulevasele naisele ütlema – kust see teine siis muidu temale teab minna?» –


Marilyn Piirsalu graafilised lehed ilmuvad esmakordselt trükisõnas. 6. märtsil 2020 avati neist tema töödest näitus Stockholmi Eesti Majas.