See ei ole ainult 800-kilomeetrine palverännak. See on kaks korda pikem teekond oma sisemaailma servale ja tagasi. Läbi porimülgaste ja vihma, mis vaheldumas päikese ja hingematvate vaadetega, rändab Kertu valutavat ihu ja liikumiskeelde trotsides läbi Hispaania. Valusate ja ilusate lapsepõlvemälestuste, leina ja leppimiste kaudu rändab Kertu hingevaluga võideldes läbi iseenda. Kertu tõestab, et tegelikult ei ole meil aimugi, kui palju kaugemale suudame minna hetkest, mida peame oma taluvuse viimaseks piiriks. Pühkige matkavarustuselt tolm ja asuge rännuteele. [i:96863], kirjanik

«Rändamine on suurim rikkus siin ilmas,» õpetab pastor Ernesto Kertut tema rännuteel Santiago de Compostelasse. Raamatus on liigutavad lood inimestest, keda Kertu oma teel kohtab. Lein on see, mis paljusid inimesi Caminole toob. Nii ka Kertut. Igalt leheküljelt vaatab vastu tema vanaemalt päritud elujanu. Igatsus ei tee haiget. Haiget teevad villis varbad. Iga lugeja saab aru, et see teekond pole kergete killast.

Õnn peitub ju väikestes asjades. Sellest arusaamiseks peab käima läbi väga pika tee. Kertuga on kaasas ta lapsepõlveunistused, mis on ka teoks saamas. Raamatu lõpus teatab Kertu: "«Ma olen end üles leidnud.»" Ja see on nii ilus. [i:95722], telelegend

Köitev on palverännaku rõõmsameelne ja pingevaba olemine. Vürtsi­tatuna mõnusa huumoriga – hea, kui inimene oskab enda üle nalja heita. Igaüks peaks sellest raamatust enese jaoks midagi leidma. Kõik, kes rännakutel käinud, teavad, kui väärtuslikud on hetked pärast pikka, vahel piinarikast teekonda. Väikesed rõõmud nagu soe dušš, hubases seltskonnas veedetud õhtu ja südamest südamesse jutuajamised on need, mis loovad retke.

Aga ma jään endale kindlaks: Hispaanias pole mägesid. [i:14887], alpinist