Salapärase pealkirjaga raamat «Ma näen inimesi. Ma näen inimesi nagu puid» on välja kasvanud meie kooli pikaaegse õpetaja Kristiina Kivili magistritööst, mis käsitleb seda, kuidas idakiriku inimesekäsitus avaldub lastevanemate igapäevahoiakutes.

Raamatu autor on vestelnud 16 õigeuskliku lapsevanemaga lastest ja kasvatusest, usust ja elust ning hinge- ja vaimutoidust. Kergesti loetavad innustavad vestlused pakuvad lapsevanemast või õpetajast lugejale uusi vaatenurki ja lahendusi. Vestlusi toetavad mõtted, mis on aidanud autoril vastu võtta õigeusu Kiriku elu. Raamat ilmub Angelika Schneideri kujundatud kuues, lapsevanem Joonas Sildre illustratsioonidega ja Liivika Simmuli eessõnaga, kus on öeldud nii:

Sõnad, millest sai siinse raamatu pealkiri, lausub äsjane pime, kes näeb veel poolikult ja aimamisi, aga kellele näidatakse teed selgema nägemise ja täielikuma tunnetuse poole. Meiegi püüame üksteist mõista, aga näeme üksteist ja iseennast alles osaliselt. Vahel on hästi, kui näha ligimest kas või puu jagu. Puudelt on õppida, nad kui selgitaks meile mõnd alustõde:
juurdu, juurdu õigesse pinnasesse;
püsi, püsi oma kohal päikese all;
sirutu, sirutu valguse poole;
kanna, kanna head vilja;
paku värsket õhku kõigile, kes on sinu ümber;
ja varju sellele, kes seda vajab.