Ligemale 30 aastat lasteaednikuna tegutsenud Eva Murula värske teos «Ma olin elus lasteaednik. Torist» on üks esimesi mälestusteraamatuid, kus on jäädvustatud meie lasteaiakasvatajate elu ja töö.
Ikka ja jälle kohtab suhtumist, nagu olnuks Nõukogude Eestis justkui kõik keelatud ja inimesed poolsurnud või ei elanudki täiel rinnal neile antud elu. Tegelikult kanti elus olemise tunnet läbi terve nõukogude aja. Seda tegid ka lasteaednikud, keda oli 1980ndate lõpus ENSVs pea 8000 – 10 000 ning kes suutsid ükskõik kui keerulistele oludele vaatamata säilitada elurõõmu, olid selle pärinud oma esivanematelt ja andsid seda omakorda edasi järgnevatele põlvedele. Ilma rokkstaari või kangelase tunnustust pälvimata.
Hea näide sellest on ka Eva Murula raamat.
«See on hea ja ladusa sulejooksu ning huumoriga kirjutatud lugu,» iseloomustab värskelt ilmunud teost meie lasteaedade ajalugu uurinud haridusloolane
Mare Torm. «Autor toob hästi välja tollase olustiku, milline aeg oli ning kuidas tuli ühel lasteaednikul oma töös esimesi samme astuda ja seda hiljem aastast aastasse teha. Kas tänased noored suudavad endale seda pilti üldse silme ette manada?» Mälestuste autori Eva Murula lapsepõlv möödus Pärnumaal, kultuuriliselt ärksas ja traditsioonidega Toris. Tema noorusaega üritati kujundada ideoloogiaga, mida iseloomustab Egon Ranneti 1953. aastal ilmunud teos «Seltsimehed Torist».
Ometi säilitasid just Murula-sugused lasteaednikud kõigele vaatamata eluterve maalähedase ja vahetu olemise, viies selle enesega kaasa ka linna, kus ideoloogiline müra ja paine olid iseäranis tugevad.
