„Mõnikord ma mõtlen, et kui oleksime leidnud viisi rääkimiseks, oleksime praegu koos…“

Kui Helen leiab kimbu punase paelaga kokku seotud saatmata armastuskirju, millele on alla kirjutatud ainult „armsamalt, keda sa soovisid, et võiksin olla“, tunneb ta huvi, kellele need võiksid kuuluda.

Kuid samal päeval teatab tema abikaasa Alex, et ta läheb ära. Helen oli uskunud, et nende armastus kestab terve elu, aga nüüd on mees läinud ja ta polnud isegi aru saanud, et midagi valesti on.

Soovides teda meeleheitlikult mõista, ei tea Helen, kust vastuseid otsida. Aga need kirjad tõmbavad teda pidevalt tagasi. Kui ta loeb sõnu üksildusest, kaotusest ja kahetsusest, aitab miski neis tal kõigest aru saama hakata… Isegi kui ta mõistab, et keegi on südantlõhestavaid saladusi varjanud.

Aga kellele need kirjad kuuluvad? Kas nende saatja saab kunagi uuesti kokku sellega, keda armastab või on juba liiga hilja? Ja kui Helen saab teada tõe Alexi kohta, kas ta suudab oma südames talle andestada või ei saa mehest kunagi seda armsamat, keda ta soovis, et too olla võiks?

Emotsionaalne ja unustamatu lugemine, mis uurib kaotuse laastavat mõju, armastuse tervendavat väge ja tõdesid, mis meid kõiki ühendavad.