Karl Õigerist saanud praegusaja üks nimekamaid ehitustadlasi, ta on Tallinna Tehnikaülikooli tegutsev professor. Autor heidab meenutustes tagasipilgu oma lapsepõlvele, Teise maailmasõja eelsetele iseseisvusaastatele, Vene anneksioonile, sõjaaegsele Saksa valitsusajale, sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooniperioodile, Siberisse saatmisele ja sealt 13-aastase poisina traagilisele koju põgenemisele, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatele, loomulikult ka oma õpingutele, töö- ja muudele tegemistele.

See lugu kujutab mosaiiklikku tagasivaadet iseenda kaudu, milles peituvad küsimused, mis ja miks midagi toimus, miks just nii ja mitte teisiti, mis oli hea, mis halb, mis õnnestus või ebaõnnestus, mida oleks võinud teha teisiti, ning lõpuks – mida peaks või võiks kirjapandust järeldada. Raamatust kiirgab suure ehitusmehe mure ehitushariduse oleviku ja tuleviku pärast.