Valik Daniil Harmsi (1905-1942) lühipalasid ning anekdoote.
«Huvitav, et lääne uurijad hakkavad kohe Harmsile otsima hingesugulasi - Kafka, Ionesco, Beckett, ka Lewis Carroll ja inglise laste lorilaulud. Venelased aga eitavad Harmsi sidemeid lääneliku sürrealismi ja absurdi hoovustega, rõhutavad eripära.»
Rein Saluri
«Harms oleks võinud vabalt kanda sisepagulase tiitlit, mille kriitikud omistasid Bulgakovile. Ta ei emigreerunud Ühendriikidesse ega Prantsusmaale, vaid kunsti, kirjandusse. Kuid nõukogude kirjandust, seda, mida tollal hakati nimetama kirjanduseks, Harms jälestas. Ja ajastu «mõtet» jälestas ta samuti. Ta otsis hoovipealsetest, õllekatest, trammist «loomulikke mõtlejaid», nagu tema ise neid nimetas - inimesi, kes ei olnud just kuigi haritud, aga kes ei karjunud õõnsaid loosungeid, vaid väljendasid ennast aforistlikult, aloogiliselt ja ootamatult.»
Irina Belobrovtseva
