Kui Umboja Aina maimukene, kes isa ja poja ühisest teost ilmavalgust nägi, kahe kuu vanuseks sai, otsustas Almiira pojapojale uhked ristsed korraldada. Et aga ka Aina esimene poeg, kes kusagil nurga ääres valmis oli vorbitud, nagu Almiira naabritele põlglikult tähendas, veel püha ristivett silmile polnud saanud, vaid lausa paganana ringi kepsles, siis arvas kombeline Almiira, et ei teeks paha, kui ka sellele nelja-aastasele hoorapojale jumalasulane kirjasõna peale loeks ning jõmpsikale kristlikul kombel vaderite ja piserdustega nime paneks. Kuigi poisikesele vallamajas juba ammu nimi oli pandud, ei pidanud Almiira seda vallasekretäri ilmalikku sobingut piisavaks, vaid nõudis minialt, et poisikene saaks ristitud nagu kord ja kohus. Et kui see küla pealt korjatud hooravõsu kord juba Umboja perekonnas on, olgu siis kõik nii, nagu olema peab, siis pole kellelgi midagi ütlemist. Seega oli siis põhjust kahekordseks peoks enam kui küllaga. Vähemalt külarahvas pidi nägema, et pole siin Umbojal veel näpud põhjas ühtigi, nagu naabrid arvasid.