Katri Vala (1901-1944) avaldas oma esimesed luuletused 20. sajandi 20-ndail aastail. Ta oli siis nooruke rahvakooliõpetaja ja läbi teinud kehviku vaevalise haridustee. Need olid värsid armuunistusist, lilledest ja päikeseihalemisest - ja siiski murrangulised soome luules oma erakordse tundeerksuse ning värvikusega, vabavärsilise vormi uudse käsitlusega. Valast sai soome kirjanduses nii tähtsat osa mänginud kirjandusliku rühma «Tulenkantajat» juhtivaid luuletajaid.
Katri Vala looming on soome luule omapärasemaid nähtusi, jäädes seni jäljendamatuks ning kordumatuks. Ta luulekujundid on äärmiselt intensiivsed ja samal ajal lakoonilised, moodustades alati orgaanilise terviku.