Arthur Schopenhauer (1788–1860) sündis Danzigis jõuka kaupmehe pojana.
Tema ema Johanna oli omal ajal küllalt tuntud kirjanik, kes pidas Weimaris populaarset kirjanduslikku salongi ja käis tihedalt läbi Johann Wolfgang Goethega. Schopenhaueri filosoofia põhijooned võtsid kuju harukordselt varakult, kui ta kõigest 31-aastasena avaldas oma peateose «Maailm kui tahe ja kujutlus» («Die Welt als Wille und Vorstellung», 1819). Hiljem täpsustas, parandas ja täiendas ta teost ulatuslikult, lisades juurde terve uue köite.
Kõik Schopenhaueri hilisemad teosed ei ole mõeldud tema mõtlemise põhialuseid revideerima või ümber vaatama, vaid neid üksnes üksikasjadega täiendama ja erinevates suundades laiendama. 1836. aastal ilmus «Tahtest looduses», mis vaatleb arenevate loodusteaduste avastusi ning mõistab neid tema enda tahteteooria toetuse ja kinnitusena. 1841. aastal avaldati «Eetika kaks põhiprobleemi», 1844. aastal aga «Maailm kui tahe ja kujutlus» teine, oluliselt täiendatud ja parandatud väljaanne. 1851. aastal järgnes mahukas kaheköiteline «Parerga ja Paralipomena», mis sisaldab väiksemaid filosoofilisi kirjutisi. 1859. aastal nägi ilmavalgust «Maailm kui tahe ja kujutlus» kolmas, veelgi täiendatud ja uue eessõnaga varustatud väljaanne.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
