Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks.

Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.