Jana Lepiku mõistukõnelist ja traagilist luulet on võrreldud Ilmi Kolla ja Betti Alveriga. Poetess ise ütleb oma kuuenda kogu kohta nii: «Selle kogu luuletused lendavad nagu ööbikutiivalöögid läbi suve ja sügise maastike, kuni kohtavad talve õrna jääpeeglit, mis mõraneb kokkupõrkel. Lõhedest astub välja Adonis, sidudes lõpu algusega, andes lootust uuestisünniks läbi armastuse ja vaikuse.»