Georg Maurer sündis 11. märtsil 1907 Rumeenias Sächsisch-Regeni linnakeses protestantliku kooliõpetaja peres. Saksa kirjakeele õppis ta ära alles koolis; lõpetanud saksa reaalkooli Bukarestis, siirdus ta 1926 Saksamaale, kus Berliinis ja Leipzigis õppis germanistikat, kunstiajalugu ja filosoofiat. Oma ilukirjanduslikku loomingut (luuletusi, ent ka ühe draamakatkendi) avaldas ta alates 19. eluaastast peaaegu eranditult Rumeenia sakslaste kirjandusajakirjas «Klingsor». 1934. aastast töötas ta ajakirjanikuna. 1936 ilmunud esikkogu ei äratanud tähelepanu. 1940. aastast sõjaväes, oli ta tõlgiks Bukarestis, kus suvel 1944 sattus sõjavangi. Naasnud sügisel 1945 Leipzigisse, töötas ta jälle ajakirjanikuna, ka rumeenia ilukirjanduse tõlkijana, abiellus ja saavutas üha laialdasemat tunnustust poeedina. 1961. aastast kuni surmani (1971) oli ta professoriks Johannes R. Becheri Kirjandusinstituudis.

Käesoleva raamatu koostamisel on arvestatud seda, mida poeet ise oma viimasesse luulevalimikku on valinud; valikut on veidi täiendatud viimaste kogude materjaliga.

VIIMNE KIIR

Surmväsinud jalgel päikene
nüüd tuigub pargiteel.
Poollängakil seal pingile
ta hetkeks vajub veel.

Maad korraks riivab kiirtevilk,
kui virgub suikvel aas,
ja särama lööb silmapilk,
kuid kohe pettub taas.

Kui päike, vastu ootusi,
maad suudab säratada
vaid hetkeks, milleks lootusi
siis üldse äratada.