Tiia Toomet iseloomustab oma uut jutukogu järgmiselt:

«Ükskord, kui lugesin üle oma vanu jutte, hakkas mind häirima, et kõik need on kirjutatud minavormis. Justnagu oleksid need minu enda elust. Tegelikult ei ole ju. Või vähemasti mitte päriselt. Päriselu on nagu katkematu vool, mida on võimatu sõnadesse panna. Et teha elust jutt, tuleb kõigepealt voolust midagi välja õngitseda ja hakata seejärel uurima, mis see on, mille kätte said. Panna paberile esimene lause ja lasta see lahti. Seejärel hakkab tekst ennast juba ise kirjutama, pead vaid hoolitsema, et jõuaksid talle järele joosta.»