Mõisteid nagu nõidus ja nõiakunst on kasutatud juba üle tuhande aasta. Tänapäeval seostuvad need sõnad rohkem maagia ja võlukunstiga, samas kui 16. ja 17. sajandil omistati neile hoopis teine kõrbvaltähendus, seda eelkõige Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Oleks stereotüüpiline pilt nõiast kui vanamoorist – vana naine, kes kepile toetudes edasi lohisedes omaette pobiseb – olnud teistsugune, ei oleks võib-olla 1450.-1750. aastate õudused kunagi aset leidnud. Loendamatul arvul rikkumisi pandi süütute vanade naiste vastu toime, pealtnäha ajendatult murest nende surematu hinge saatuse üle, raputades aususe ja õigluse põhimõtteid kuni alustaladeni välja.
Nõidus tähendab inimeste jaoks erinevaid asju, kuid selle sõna mitmeti kasutamine on ainult rohkem pannud juurdlema selle algtähenduse üle. Nõiajahi perioodil tegutsenud teoloogidele, kohtunikele ning juristidele tähendas nõidus vaid üht: kuradiga oldi leping sõlmitud, et kurja korda saata. Kristlastele, jällegi, ei olnud nõidus muud kui ketserlus, mille väljajuurimine oli igati õigustatud.
Alguses nähti nõiakunsti loomupärase maagia avaldumisena, paganliku mineviku säilinud tunnusena. Võlukunst ja maagia on ülemaailmsed ilmingud, mis on sama vanad kui inimkond ise ning nende algupärane eesmärk oli loodusjõudude üle domineerida ning kontrollida loodusnähtusi, mida inimsugu senini puudulikult oli mõistnud.
Samas hakkasid ametlike, näiliselt jumalast inspireeritud usundite esindajad arendama ja avaldama kohustuslike veendumuste katekismust. Püha Aurelius Augustinuse (354-430) vaated maagia ja imeteo erinevusest olid otsustavad varases kiriku võitluses paganluse vastu ning said määravaks hilisematel nõidade hukkamõistmistel samamoodi nagu teisegi kristlike doktriinide sõnastaja Aquino Thomase (1225-1274) õpetused, mis kandsid sarnaseid kõigutamatuid seisukohti.