Teos ei ole eesti lugejale esime kokkupuude Ulf Nilssoniga, temalt on varem ilumnud kaks raamatut. Nagu eelmised, räägib seegi tõsisest, lapse, kuid tingimata ka täiskasavanu jaoks hirmutavast asjast – esinemiskartusest ning lõpuks ka selle ületamisest. See on Nilssonile omase südamliku huumoriga kirjutatud lugu sellest, kuidas väikese poisi esinemiskartusest esinemisjulgus sai.

Katkend raamatust:
«Õhtul ei saanud ma uinuda. Üksinda laval! Rääkida valjusti! Saal täis lapsevanemaid! Kõik tundus kohutav. Mu käed olid niisked ja higistasid. Ja mõelda vaid, kui mul ei tule meelde, mida ütlema pean! See võib lõppeda katastroofiga! Võib-olla ma lihtsalt seisan ja kokutan? Võib-olla hakkavad lapsevanemad mind tortidega loopima? Ehk pannakse kool kinni? Ja õpetaja jääb tööst ilma ega saa palka ning peab prügkastidest otsima tühje purke? Ja mina – mis saab minust? Tormasin ema-isa voodisse ja heitsin ema selja taha pikali. Kas ma tohiksin pärast kõike juhtunut ema juures magada? Kas ma talle üldse enam meeldiksin? «Aga lõpp hea, kõik hea!» Nii tore oli laval seista. Otsustasin laulda ka jõululaulu «Tipp-tapp, tipp-tapp», jutustada ühe Bellmani loo ja siis veel tantsida tantsu «Koletis on surnud». Kõik minu sees otsekui hõiskas rõõmust. Oleksin võinud tundide viisi laulda ja tantsida. Musi mopsti, piiks ja puuks!»