Ilona Laaman kuulub eesti naisluules mõnes mõttes marieunderlikku tüüpi, nimelt oma suhteliselt hilise debüüdi tõttu.
Sündinud 1934, avaldas ta oma esimese kogu «Mis need sipelgad ära ei ole» aastal 1970, s.o. marieunderlikus küpsuses. Ent sedagi teost võime veel vaadelda kui «eelõitsengut». Alles teises kogus «Süda vaatab kiikriga» (1974) jõuab ta lüürika põhiteema – armumiste – juurde puhtal kujul. Järgnevad kogud «Üsna kerge haigus» (1980) ja «Nii on see inimeseks olemine» (1984) on kui intellektuaalsete mõttepiltide albumid inimelu mosaiiksusest.
Luuletused on karakterilt enamasti eestilikult «epioloogilised»: enamasti kokkuvõtted või nendingud «pärast olnud». Nad on enamasti targad järeldused, mitte üllatavad, õhetavad avastused.
Olles oma isa – Ed. Laamani – tütar, on luuletajanna elu olnud poliitilise pagulase ja patrioodi seisund, mille kodutuse kajastus täidab kogu ta luulet, ka viimast, käesolevat kogu, mis küll olemuselt eeskätt hilisarmumise järelkiri ja luhtunud koduloomise katse kujutus jällegi.