Sõjaväelendur kolonelleitnant Karl Abel (1885–1977) elas pika ja seiklusrikka elu. Tänu haridusjanule sai paljasjalgsest Tartu agulipoisist Vene keiserliku armee kaadriohvitser tundmatus ja eksootilises Kaug-Idas. Ilmasõda alustas ta Siberi kütipolgu rooduülemana, aga lõpetas korpuse lennusalga eesotsas, omades lenduri ja lendurvaatleja kutset ning kuut lahinguordenit. Järgnesid rasked ja ohtlikud aastad Kaug-Idas, kus tuli laveerida Jaapani sõjaväelaste, punaste partisanide ja valgete sõjapealike vahel, ning põgenemine punaste eest. Pikk laevasõit ümber Aasia tõi Karl Abeli ja tema perekonna lõpuks taas kodumaale.

Eestis tõusis ta lennubaasi aviotöökodade (hilisem aviotehas) ülemaks, kogus tuntust pommide ja sihikute konstruktorina. Teise maailmasõja tegi Karl Abel läbi Omakaitse pataljoniülemana, esialgu Petseris ja hiljem Haapsalus. Haapsalust algas ka tema ja tema perekonna teistkordne põgenemine punaste eest — paadiga Rootsi kuningriiki. Ning rohkem kui 30 pagulusaastat Rootsis: põgenikelaagris, juhutöödel ja lõpuks pensionärina.