Nende mittememuaaride autor Veljo Kaasik on sõja aja laps. Temaga käib kaasas totaalsest sõjast pääsenud vaatleja stoiline rahu: isegi kui kõike ähvardab kadu, kõik on kõigi vastu või ümberringi valitseb ükskõiksus, siis tuleb luua. Ta pole naiivne pääseja, vaid natiivne vaatleja. Autorina igatseb ta miskit sorti alkeemilise möödarääkimise järele. Ta justkui nagu ei lausuks päriselt, vaid hingab. Hoidub olmekirjeldusest, kuid püüdleb iduni. Kasutades [i:89791]i sõnu - jääb mulje, et tekst ei räägi kordagi näost näkku, vaid kaldub kõrvale, kõneleb õlalt õlale.