Raamat «Maalt ja mere tagant» räägib peamiselt eesti luule radadest aastatel 1860–1940, ja jälgib pagulasluule kulgemist ajavahemikus 1945–1994. Osa kirjutisi toetub hilisema aja eesti luuleloomele, mõned luulekajastused on aga päris uued.

Teos koosneb 63 kirjutisest, millesse on komponeeritud 43 artiklit, 6 ülevaadet ja 14 arvustust. 61 eelnevalt avaldatud kirjutise kõrval on 2 uut, alles viimasel aastal valminud artiklit («Mere-metafoori tähendusi ja tähiseid eesti luules» ning «Maastikud ja aiad. Uuenev maastikukujutus XX sajandi alguse eesti luules»), mille eeltööd olen teinud mitmed aastad tagasi, pidanud nendel teemadel ettekandeid, aga lõplikuks kirjatükiks jõudsin vormistada alles nüüd.

Üks erand on seotud ilmumisaastaga. Kui trükivalgust näinud kirjutised lõpevad aastaga 2022, siis 2023. aastast on lisatud alajaotuse parema tervikpildi saamiseks artikkel Henrik Visnapuu noorusluulest («Te hulka, laulikud, ma julgest’ tulen»).

Mahukas teoses on 7 jaotust, mille pealkirjad viitavad TAIME «eluloole». Olen mõelnud ennast loodusesse – elu alguse juurdumisest keskkonda jõudes võrsumiseni, läbi eneseteostust loova pungumise mitme etapi õitsmete lendlemiseni, ja kuni suure õitsemiseni välja. Kuigi «Maalt ja mere tagant» ei sisalda ainult loodusluule käsitlusi, läbib loodus siiski särava niidina teose erinevaid osi, näidates lõpupoole otsest kujundilist suhet maailma. Loodusmetafoori või selle mõttelist punktiiri kannab peaaegu igas eesti klassikalises luuletuses leiduv sõna, väljend, lausung. Selle kaudu üldistub mõte ja ülendub emotsioon.