Maastik – mis laias tähenduses hõlmab kogu meid ümbritsevat keskkonda – on aidanud ja aitab tänapäevalgi luua arusaama ühisest minevikust ja identiteedist. See võimaldab siduda ühte kogukondi – aga ka vastanduda «teistele» ning tekitada konflikte erinevate rühmade, ideoloogiate ja ajastute vahel. Siiski ei muutu maastik ajaloolise identiteedi kehastajaks kunagi iseenesest, vaid ainult tänu meie eneste aktiivsele sekkumisele, mis võimaldab eri ajastutest pärinevaid ruumilisi kihistusi esile tõsta, taasluua või hoopis peita.
Kogumik pakub esmakordselt sedavõrd laia ülevaate maastike ja mälu suhetest Eestis keskajast kuni tänapäevani, aidates ühtlasi kaardistada viise, kuidas varasemate ajastute pärandiloome on mõjutanud ka tänapäevaseid ettekujutusi Eestile iseloomulikest maastikest. Huvilisele annab see lisaks hea sissejuhatuse maastiku ja ajaloomälu suhete tõlgendamise võimalustest eri teadusvaldkondades. Tuntud teadlaste kirjutisi koondavas raamatus kohtuvad ajaloolase ja arheoloogi, kunstiajaloolase ja semiootiku, antropoloogi ja etnograafi ning kultuurigeograafi vaatenurk maastiku, mälu ja pärandiloome suhetele.
Artiklid pakuvad ülevaate paljudest Eesti maastikulise pärandi võtmeteemadest: analüüsitakse eri ajastutel loodud arusaama «omast» ja «võõrast» ruumist ja keskkonnast, nii minevikku kui tulevikku suunatud ruumilisi utoopiad, aga ka erinevaid mälupaiku ning muinsuskaitse ja muuseumite rolli pärandi loojana eri aegadel. Vaatluse alla võetakse ka maastike kujutamise viiside mõju sellele, kuidas ja mida me ümbritsevas keskkonnas näeme ja hindame. Tähelepanu pälvib maastike kujutamine nii pildis kui sõnas: ajalookroonikates ja ajakirjanduses, teadustekstides ja ilukirjanduses, fotoalbumites ja turismibrošüürides, filmis ja ilukirjanduses jne.
